Selleks, et nautida, ei pea omama




Kui juttu tuleb elu nautimisest, siis tihtipeale kiputakse liiga palju tähelepanu pöörama sellele, mida me omame, mitte sellele, mida me jagame. Kuid eesmärk on ju nautida elu, mitte asju. Me naudime päikest, merelainetust, linnulaulu, rõõmu, mõtteid, usku ... kuigi need ei kuulu vaid meile, me siiski naudime seda kõike.

Meil ei ole probleemi jagada õnne teistega ilusa ilma ja päikesepaiste üle. See on hetk, mil suur hulk inimesi naudib ühte ja sama tegevust või tunnet ilma, et keegi tunneks ennast kahjustatuna või haavatuna. Me kõik jagame omavahel ühte ja sama objekti ja ühelgi mõistlikul inimesel ei teki mõtet, et ta tahaks päikest omada ja keelata kõigil teistel selle nautimise. Samamoodi ei soovi me kellelgi keelata nautimast ühiseid mõtteid või rõõmu samade asjade üle. Vastupidi, me oleme õnnelikud selle üle, kui keegi meiega samamoodi mõtleb või samade asjade üle rõõmu tunneb.

Parimaid asju elus jagatakse

Suuremat osa asjadest oma elus jagame me kõigi teistega. See osa elust, mis kuulub vaid meile on peaaegu olematu võrreldes sellega, mida me jagame teistega. Maakera pindala on 510 miljonit ruutkilomeetrit, kuid meile kuulub sellest võibolla ainult 50 ruutmeetrit korteripinda, mis on 100 triljonit korda väiksem kui maakera pindala.

Kui me külastame näiteks Pariisi, siis me ei soovi ju, et terve Pariis kuuluks meile. Kui me läheme tuttavatega mere äärde, siis me soovi, et meri kuuluks vaid meile. Kui me hingame metsas värsket õhku, siis me ei soovi, et see õhk ja mets kuuluks vaid meile. Me saame seda kõike jagade ning samal ajal nautida. Vaatamata sellele, et me jagame nii paljusid asju oma elus, suudame me endiselt seda kõike nautida, mis näitab seda, et omamine ei ole naudingu ja õnne alus.

Selleks, et õnnelik olla ei pea tingimata omama, piisab sellest, kui me saame miskit kasutada ja jagada seda ilma kahjustamata. Kui me näeme, et keegi on merre visanud prügi, varjutanud õhusaastega päikese või süütanud põlema metsa, siis see teeb meid õnnetuks. Kui keegi kahjustab midagi, mida me kõik saame üheskoos nautida, siis see riivab meie kõigi hinge. See oleks justkui keegi võtaks omale õiguse keelata kõigil teistel millegi ühise nautimise. Samasuguse põhimõtte alusel töötab ka omamine – see ei ole õigus midagi kasutada, see on õigus midagi teistele keelata.

See ei ole omamine, mis teeb meid õnnelikuks, sest me oleme loodud olema õnnelikud alates meie sündimisest. See on ühiste väärtuste hävitamine, mis teeb meid õnnetuks, sest keegi on võtnud meilt selle õnne, mis on meile sünniga kaasa antud. Ja selleks, et seda õnnetust kompenseerida antakse meile võimalus osta asju, mis on valmistatud meie maakeralt pärit toorainetest, arvates, et see teeb meid lõpuks õnnelikuks.

Meil on kahju vaadata kui mets on maha raiutud, aga me unustame selle hetkel, kui me saame osta poest midagi, mis on valmistatud sellest samast puidust, mis maha raiuti. Kas meil ka tegelikult sellest elu õnnelikumaks läks on raske hinnata, sest inimesed on erinevad, kuid metsal ei muutu sellest enam midagi, sest see on juba maha raiutud. Kui te midagi soovite, siis mõelge, kas ei ole ehk võimalik, et te soovite seda puhtalt sellepärast, et kellegil teisel on see asi olemas ja te ei taha ennast tunda ebavõrdsena. Sellisel juhul peaksite endalt küsima, et miks on kellegi teise elu teie elust olulisem või rohkem väärt, et te peate tema järgi oma elu elama.

Mida saab üldse omada

Maakera on rohkem kui 4 miljardit aastat vana, tänapäeva inimene on maakeral eksisteerinud ligikaudu 200 000 aastat. Kuidas saab keegi, kes on siin planeedil eksisteerinud vaid hetke ning ilmselt sureb välja pikalt enne selle planeedi kadumist, öelda, et miski siin planeedil kuulub temale. Inimene kuulub sellele planeedile, mitte vastupidi, sest tema elu ja eksistentsi aeg on vaid hetkeline võrreldes planeedi endaga.

Maatükk, millel me täna viibime oli siin miljoneid aastaid enne meid ning jääb samasse kohta pikalt pärast meie surma. See, et me omame midagi siin planeedil on vaid illusioon – see on justkui tagaaias sipelgapesas lepivad sipelgad omavahel kokku, et see sipelgapesa kuulub vaid neile. Looduse poolt ei ole inimesele luba millegi omastamiseks antud, see on vaid inimeste omavaheline kokkulepe ja kehtib täpselt nii palju, kui palju parasjagu kokkulepped väärt on.

Inimestevahelised sõjad on näidanud, et tihtipeale ei maksa kokkulepped mitte midagi. Vastasel juhul oleksid riikide piirid püsinud muutumatuna pärast esimeste riigikordade ja piiride tekkimist. Ehk sisuliselt sõltub see, kes ja mida omab puhtalt sellest, kui tugevalt antud hetkel inimesed oma kokkulepetest kinni peavad. Loodusega pole aga kokkulepete sõlmimine võimalik – kui tuleb maavärin või üleujutus, siis loodus ei küsi, kellele üks või teine maatükk või maja kuulub, sest meie kuulume loodusele, mitte vastupidi.

Omamine on negatiivse varjundiga

Millegi omamine tähendab selle kasutamisõiguse äravõtmist kõigilt teistelt. Selleks, et omada, tuleb esmalt miski omastada. Sõna omastama on aga vägivaldse ja negatiivse varjundiga. Mitte ühelegi inimesele ei meeldiks ju see, kui mõni suurriik tema kodumaa vallutaks ja omastaks. Aga selleks, et omastada tuleb esmalt kellegilt õigusi ära võtta.

Võib ju mõelda, et kuidas saab näiteks auto omamine kuidagi negatiivselt mõjutada teisi inimesi – see auto on valmistatud meie ühiselt planeedilt pärit toormest ning saastab õhku, mida me kõik ühiselt hingame. Auto olemasolust saab kasu vaid auto omanik, aga kahjusid, mis sellega kaasnevad peavad tundma ka kõik teised inimesed. Kui suurlinn on kattunud tööstusest ja sõidukitest tuleva suduga ning on täielikult varjutanud päikesevalguse, siis kasude ja kahjude vahekord on sellest tulenevalt täielikult ebavõrdne, sest kannatavad ka need, kes pole tehaste või sõidukitega otseselt seotud.

Kõike ei pea omama, kõike saab jagada

Eelnev mõttekäik annab alust arvata, et ehk ei ole omamine see, mis teeb meid õnnelikuks, vaid olemasoleva jagamine on see, mis pakub meile naudingut ning õnnetuks teeb meid see, kui selle olemasoleva nautimine meile keelatakse või ära võetakse. Kui midagi ostate, siis mõelge, kas seda ka tegelikult teile vaja on, sest lõpuks ei tee see kedagi õnnelikuks kui me kõik oma kodudes hunniku asjade otsas istume. Parem kutsuge mõni sõber välja ja minge jalutama – tundke rõõmu ühisest, jagage ilusaid mõtteid ja usku paremasse tulevikku.

Kõik inimesed ei pruugi seda mõtteviisi muidugi mõista ja usuvad lõpuni, et omamine on just see mis õnnelikuks teeb. Samamoodi ei suuda mõned riigid mõista, et kõik ülejäänud inimesed tahavad rahulikult elada, kuid neil on endiselt vaja sõdida ja vallutada. Kuid kas kõik need sõjad ja tohutu omamise hullus kedagi lõppkokkuvõttes ka õnnelikuks teevad? Ilmselt mitte.


Last update: 2014-03-22 (Y,M,D)

Read similar articles


2016-02-19 Kuidas hakata minimalistiks?
2016-02-15 Miks on minimalistlik eluviis hea valik?
2016-02-11 Mis on minimalistlik eluviis?
2015-10-27 Kui kõik inimesed hakkaksid reaalselt midagi tootma
2014-05-14 Kui me saame õnnelikuks siis aeg peatub?
2014-04-30 Parem looja kui tarbija
2014-04-29 Majad millest sa tõenäoliselt kuulnud ei ole
2014-03-26 Põhjused miks linnast ära kolida
2014-03-22 Selleks, et nautida ei pea omama
2014-03-11 Kuidas muutub meie elu tulevikus
2014-03-10 Miks on tervis parem kui raha
2014-02-27 Uksumatult nooruslikud inimesed





Dansk | Deutsch | English | Español | Eesti | Français | हिन्दी | Italiano | 日本語 | Latviešu | Lietuvių | Nederlands | Norsk | Polski | Português | Русский | Suomi | Svenska | Türkçe | 中文

SITEMAP