Kas miski on odav või kallis?


facebooktwitterpinterestgoogleredditslashdottumblr

Inimeste elatustasemed on erinevad nii riigiti kui ka riigisiseselt. Kuid mille järgi on õige hinnata seda, kas miski on odav või kallis? See, mis on ühe inimese jaoks odav, võib teise jaoks olla kallis. Mismoodi saaks igaüks objektiivselt ise hinnata seda, kas miski on tema jaoks odav või kallis? Üheks võimaluseks on kasutada päeva- või tunnipalga suhet võrdluses hinnatava objekti maksumuse ja inimese oskute vahel.

Mis on sinu päevatöö tulemus?

Selleks, et hinnata millegi odavust või kallidust tuleks alustada sellest, mis on konkreetse inimese ühe päevatöö tulemus. Teiseks tuleks vaadata seda, milline on tasu selle töö eest, ehk siis päevapalk. See annab võimaluse võrrelda ka seda, kas inimese enda töö on tema palgaga võrreldes odav või kallis.

Oletame, et juuksur lõikab ühe päeva jooksul juukseid kaheksal inimesel. Iga juukselõikus maksab teatud summa raha. Kui nüüd võtta sellesama juuksuri päevapalk, siis kui mitu inimest saaks selle eest oma juukseid lõigata? Kas see on rohkem või vähem, kui juuksur ise päeva jooksul lõikas, sõltub sellest, kui suure osa juukselõikuse hinnast saab omale juuksur ja kui suure osa tema tööandja. Kallidus sõltub ka sellest, kas minnakse odavama või kallima juuksuri juurde. Seega, miski on odav või kallis alati millegi suhtes, millega saab seda võrrelda.

Mida sina oma päevapalga eest saad?

Oluline on võrrelda ka seda, mis on inimese päevatöö tulemus ja mida ta selle eest omale lubada saab. Oletame, kui inimene õmbleb näiteks päeva jooksul 100 t-särki ja saab selle eest kindla päevapalga, siis on võimalik arvutada välja kui suur on tema tasu ühe särgi õmblemise eest. Järgmiseks saab välja arvutada selle, mitu samasugust t-särki see inimene oma päevapalga eest osta saaks. Särgi puhul tuleb muidugi arvestada ka materjali hinda, kuid mõte jääb samaks.

Kui t-särgi õmbleja valmistab päevas 100 t-särki, kuid oma päevapalga eest saab ta osta vaid näiteks 5 t-särki, siis ilmselgelt on see tema jaoks kallis toode. 8-tunnise tööpäeva puhul oleks tema töötulemus 12,5 särki tunnis. Kui ta ostaks sellesama särgi eeldusel, et päevapalga eest saab 5 särki, oleks tulemus 0,625 särki tunnis.

Kui materjali kulu välja jätta, siis oleks tal 20 korda kasulikum ise omale t-särk õmmelda, kui osta see poest oma palga eest. Ise õmmeldes kuluks tal särgi tegemise peale 4,8 minutit. Poest ostes tuleks tal särgi saamiseks tööd teha 1,6 tundi (96 minutit).

Kuidas võrrelda erinevaid teenuseid ja tooteid?

Selleks, et võrrelda erinevate teenuste ja toodete kallidust tuleb aluseks võtta tunnihind. Oletame, et on olemas keegi kodanik X, kelle ühe töötunni hind on 10 rahaühikut tunnis. Pole oluline, millist tööd nimetatud X teeb, loeb vaid tunnihind. Nüüd oletame, et kodanikul X tekib vajadus värvida seina, mis eeldab ligikaudu 15 tundi tööd.

See, kas maalriteenuse ostmine on selle kodaniku jaoks kallis või mitte sõltub eelkõige maalri tunnihinnast. Oletades, et kodanik X oskab ka ise seina värvida ning selleks kulub sama aeg, mis teenust ostes, siis kõik pakkumised, mis ületavad tema enda töötunni hinda on tema jaoks kallid. Teeme lihtsa arvutuse – oletades, et maalri tunnihind on 15 rahaühikut tunnis.

1) Kasutades maalriteenust maksab kodanik X teenuse eest 15 x 15 = 225 rahaühikut.

2) Võttes palgata puhkuse (näitlikult) jääks kodanik X ilma palgast ulatuses 15 x 10 = 150 rahaühikut.

Oletades, et kodnik X pangakontol on olemas vajalik 225 rahaühikut teenuse ostmiseks, siis juhul, kui ta võtaks palgata puhkuse ja teeks selle töö ise säästaks ta sellega 225 – 150 = 75 rahaühikut, mis on 33,33% säästu võrreldes teenuse sisseohtu hinnaga.

Oletame, et kodanikul X ei ole vajaminevat summat, siis selleks, et ta saaks palgata omale maalri 15ks tunniks, tuleb tal endal tööd teha 22,5 tundi. Ehk siis, ostes sisse maalri teenust kaotab kodanik X selle tõttu 7,5 tundi aega oma elust. Kui ta ise värviks seina, saaks ta hakkama sellesama 15 tunniga, mis maaler.

Unustada ei tohiks tööriistu ja materjali

Eelpool toodud arvutused on kõige lihtsam variant toodete ja teenuste kalliduse arvutamiseks. Reaalsus on aga pisut keerulisem, sest tooted ja teenused eeldavad tihtipeale tööriistade ja materjali olemasolu. T-särki ei saa õmmelda kui pole riiet ja õmblusmasinat. Juukseid ei saa lõigata, kui pole selleks sobivaid kääre ja muud vajalikku tehnikat.

Seega ei saa alati üksnes tunni- või päevapalga võrdlustele tugineda. Arvestada tuleks ka muid kulusid, mis teenuse või tootega kaasnevad. Lihtne loogika ütleb, et mida kallim või keerulisem on tehnika, millega teenust või toodet luuakse, seda suurem on tõenäosus, et odavam on see sisse osta, kui ise teha, sest käsitöö on enamasti kallim kui automatiseeritud protsessid.

Sellegi poolest on alati kasulik välja arvutada see, mitu tundi tööd peab mingi teenuse või toote kasutamiseks tegema. Kui eluks mittevajaliku toote soetamiseks peab ostja tegema tööd mitu päeva, siis ilmselgelt ei ole see ratsionaalne, välja arvatud juhul, kui tegemist on investeeringuga, mis pikemas plaanis ostjale tulu toob.

Hinnad ja palgad erinevad üle maailma

Üha rohkem inimesi seob oma ostud ja teenuste kasutamise nutikalt teiste tegevustega. Riided, kellad, elektroonika jms ostetakse tihtipeale reisides, sest samaväärse toote võib reisil olles mõnest teisest riigist kätte saada tunduvalt odavama hinnaga.

Kuna hinnad erinevad linnade, riikide, maakondade jmt lõikes, siis võib juhtuda, et on kohti, kus saab sama raha eest rohkem väärtust kui kodukohas. Majanduslikult on kasulikum tarbida teenuseid ja tooteid, mis on oma väärtuselt ja kvaliteedilt võrdsed, kuid hinnalt odavamad. See on ka põhjus, miks ettevõtted kolivad oma tootmise maadesse, kus on see odavam.

Ükski ettevõte ei osta turult toormaterjalina sisse kõige kallimat toodet või teenust, sest ettevõtte eesmärk on olla võimalikult kasumlik. Kui ettevõtte eesmärk on saada hakkama võimalikult väikese palgakuluga ning müüa oma toodet või teenust võimalikult kallima hinnaga, siis miks peaks inimene käituma vastupidiselt?

Suurim viga, mida inimene oma rahaga teha saab on elada üle oma võimete. Kaotajaks on lõpuks see, kelle kulutused on suuremad, kui tema tulud seda lubaksid.

Kodukokad ja koristajad

Lõpetuseks üks lihtne arvutus. Oletame, et te olete väga jõukas ettevõtja, kelle ühe töötunni hind on mõõdetav tuhandetes ühikutes tunni kohta. Kas te valmistaksite omale ise toitu või koristaksite ise oma kodu teades, et selle aja jooksul võiksite te oma tööga teenida sadades kordades rohkem sissetulekut, kui te peaksite maksma kokale või koristajale selle töö tegemise eest.

See, kas miski on odav või kallis taandub lõpuks ikkagi töö, teenuse ja toote tunnihinna erinevusele.

--