Sinu elu tähtsaim küsimus: Mida on Sinul maailmale pakkuda?


facebooktwitterpinterestgoogleredditslashdottumblr

On ütlemine, et mida külvad, seda lõikad. Selleks, et midagi saada on vaja eelnevalt midagi anda. Kuid selleks, et andes midagi vastu saada on vaja kedagi kes sinu pakutavat soovib või sellest puudust tunneb ning vastutasuks midagi samaväärset pakkuda suudab. See reegel on paika pidanud aegade algusest alates ning toimib mõningate eranditega tänaseni.

Kuid kaupa kauba vastu vahetades toimuksid ühiskondlikud protsessid mõeldamatult aeglaselt ning varem või hiljem leitaks sellele alternatiiv - tegelikult ongi juba väga pikka aega tagasi leitud. See on raha. Raha on mõõtevahend, mis tähendab, et raha paberina ei oma mingit väärtust. See on kokkuleppeline ühik mis aitab erinevaid elu osasid numbrites hinnata ning nende väärtusi võrrelda.

Meil kõigil on midagi mida me saame ühiskonnale pakkuda ning seda on võimalik rahas mõõta. Seniks kuni meil on teistele midagi pakkuda oleme me ühiskondlikus mõttes süsteemi toimimiseks vajalikud. Kuid väärtused muutuvad ajas ning see kas meie pakutav ka homme rahalist väärtust omab on ehk majanduslikus plaanis meie elu kõige olulisem küsimus. Ehk siis: Mida on Sinul maailmale pakkuda?

Kui väärtused koonduvad ühte kohta

Tänapäeva maailmas on lihtne elada, sest üldiselt on sind kellelegi vaja ning mida töökam ja tarbivam sa oled seda parem. Üsna tõenäoline on, et sind vajatakse sinu töö ja oskuste pärast. Võimalik, et sind vajatakse ka sõbrana, pereliikmena, mentorina vms. Kuid kindlasti vajatakse sind tarbijana, sest iga inimene on justkui pisike hammasratas, mis hoiab töös seda tohutut majandussüsteemi. Aga süsteem saab toimida vaid siis kui süsteemil on olemas kasutajad ning kütus.

Ajakirjanduses on viimasel ajal silma jäänud artiklid sellest, et suurtel korporatsioonidel on pangakontodel rohkem vaba raha kui mõnel suurel riigil. Selleks, et majandus saaks vabalt toimida on vajalik, et raha oleks pidevalt ringluses. Reaalsus on aga see, et väga suured summad on jäänud väikeste huvigruppide kontodele seisma. Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et mitte kellelgi ei ole neile huvigruppidele enam midagi sellist pakkuda, mille eest nad oleksid nõus oma rahavarusid ja materiaalseid väärtusi loovutama. Ning raha ja väärtused jäävad seisma, väikese hulga huvigruppide omandisse.

Kui inimesel ei ole enam midagi pakkuda

Selleks, et tuua lihtsustatud näide võimalikest ohtudest loome pisut utoopilise olukorra kus oletame, et maailmas on viis riiki. Üks riik on oma tootmisega teistest ees ning ülejäänud neli ihaldavad kõike seda mis toodetakse viiendas riigis. Selleks, et viienda riigi käest asju osta müüvad neli ülejäänud riiki ära oma maad, metsad, veekogud, saared ning lõpuks ka inimesed.

Tulemuseks on see, et nüüd kuulub kogu maailm viiendale riigile ning nende elanikele. Kuna kogu maailm kuulub vaid neile siis ei ole neil enam ülejäänud nelja riigi elanikke vaja, sest viimastel ei ole enam mitte midagi mida viienda riigi elanikele pakkuda. Nad on ainult koormaks, sest kuigi neil ei ole enam omalt poolt teistele midagi pakkuda soovivad nad siiski omale kodu, toitu, turvalisust ja kõike muud eluks vajalikku.

Tekkinud on olukord kus vähestel on olemas kõik, kuid suur hulk inimesi on jäänud ilma oma elu põhivajadustest ning nad ei ole enam vajalikud. Vastupidi, nad on ebameeldiv seltskond mis nõuab omale õigusi ning keda pigem üritatakse ignoreerida. Suure tõenäosusega on nad paigutatud elama eraldatud tsooni (4 riigi liitriik), kus neil tuleb piiratud tingimustes ellu jääda.

Kas inimest on vaja töölise ja tarbijana?

Eelnevale võib koheselt vastu vaielda, et inimest on alati vaja töölistena ning kui mitte töölistena, siis tarbijatena. Vaatleme esmalt vajadust tööliste järele. Seda, millised muutused on toiminud näiteks põllumajanduses, autotööstuses, tekstiilivabrikutes, toidutööstuses ja muudes sektorites pole ilmselt tarvis eraldi lahti seletada - toimunud on massiline automatiseerimine ning varasema 100 inimese kohta on tänapäeva tehnikaga võimalik tööd pakkuda vaid mõnele töölisele.

Me elame maailmas kus inimtöö asendatakse kõigis valdkondades mida vähegi on võimalik automatiseerida või robotiseerida. Masin ei eksi, ei jää haigeks ning ei küsi palgatõusu jne. Majanduslikus plaanis on see ettevõtjale ainuke valik, et püsida konkurentsis. Seetõttu pole enam väga kindel kas kõiki maailma inimesi enam töölistena vajatakse ning lõputult ei ole võimalik ametikohti juurde genereerida, sest töökoha loomine töökoha loomise eesmärgil ei ole perspektiivikas ei ettevõttele ega riigile.

Tarbijana on inimesi siiski tarvis, sest tarbimine suurendab tulusid ning hoiab raha ringluses ning seni kuni raha ringleb toimib ka majandus. Kuid kust võtavad tarbimiseks vajaliku raha need keda ei vajata enam tööturul? See on küsimus millele tuleb üsna pea hakata vastuseid otsima kõigi riikide valitsustel.

Kauaks vajatakse inimest tarbijana?

Äriühingu eesmärk on teenida kasumit. Kasumit saab kasutada mitut moodi: Selle saab välja maksta ettevõtte omanikele, selle eest saab laiendada ettevõtte tegevust või soetada ettevõttele uusi väärtusi. Näiteks võib ettevõtte nimele osta maad, metsa, kinnivara, käibevara jne jne. Ning nüüd jõuame tagasi küsimuse juurde, et miks seisab väga paljude suurettevõtete kontodel raha kasutuna ning ilmselt võib arvata, et ka eraisikute kontodel on üsna suurtes kogustes seisvat raha.

Põhjusi võib muidugi olla palju ning need on iga ettevõtte puhul erinevad ning sõltuvad ettevõtete ja eraisikute eripäradest. Kuid kindlasti ei saa ignoreerida asjaolu ja võimalust, et kuigi suured inimmassid tarbivad nende ettevõtete tooteid ei ole nendel massidel vastukaaluks pakkuda midagi sellist mis neid ettevõtteid huvitaks.

Võtame nüüd arvesse asjaolu, et üha suurem hulk inimesi peab leppima madalama sissetulekuga või jääma töötuks kuna inimtegevust on üha enam võimalik asendada masinate ja robotitega. Kuid tänane majandusmudel ei vaja tarbijat kes ei suuda piisavalt tarbida. Neid inimesi ei saa vaadelda kui tarbijaid, sest nad on pigem ühiskondlik koorem mida tuleb üleval pidada toetustega mida toidavad erinevad maksud.

Võib ju väita, et inimest on vaja tarbijana, et kasumit teenida. Kuid milleks teenida kasumit, kui selle eest ei ole enam mitte midagi osta - kui kogu maailm kuulub juba sulle. Kui ei ole enam mitte midagi mida omastada ja juurde osta siis pole enam mõtet ka kasumit teenida, sest kõik mida on võimalik omada on juba omatud: maad, metsad, põllud ning tehased ja vabrikud mis töötavad robotite ja masinate jõul.

Must stsenaarium

Kõige mustema stsenaariumi järgi võib selline perspektiiv viia olukorrani kus realiseerub eelmainitud viienda riigi näide kus kogu maailma kuulub väga väikese hulga huvigruppide omandisse. Mõelge kui paljud inimesed või perekonnad on maha müünud oma esivanemate majad, maad, metsad, põllud ja heinamaad.

Kui inimene on maha müünud maad ja metsad siis kui palju on tal reaalselt alles midagi sellist mis tagaks talle turvalise elu ka tulevikus. Kui täna on selleks tema oskused, teadmised ja aeg mida ühiskonnale ja teistele inimestele müüa, siis kas sellest piisab ka tulevikuks ... Ning nüüd tuleks mõelda sellele mida ja kui palju on Sinul ühiskonnale ja majandusele pakkuda?

Antud kirjutis ei ole kirjutatud selleks, et kedagi hirmutada! Tõenäosus, et maailm kaotaks tasakaalu ja stabiilsuse on üsna väike, kuid kirjutise eesmärk on panna inimene mõtlema sellele milline on tema väärtus ja võimalik panus ühiskonna erinevatele gruppidele, sest sellest otseselt sõltub iga inimese majanduslik heaolu ja tulevik.

Teised osad on hetkel kirjutamisel ning valmivad peatselt.

--