Miks on targem paljusid asju ise teha?


facebooktwitterpinterestgoogleredditslashdottumblr

Kindlasti on väga palju neid inimesi kelle jaoks seostub asjade ise valmistamine ja omatehtud esemed vaesuse või madala elatustasemega. Kuid isetegemisel võib olla ka palju sügavam tähendus, mis on loomingulisus, erakordsus, ainulaadsus, kordumatus, inspiratsioon, originaalsus jms. Need on omadused mis tihtipeale maailma tipptasemel tooted kalliks ja ihaldusväärseks teevad.

Kuid asjade ise tegemisel ja valmistamisel on ka palju olulisem ning majanduslikus plaanis ülioluline eelis. Ilmselt on vähe neid inimesi, kes on võtnud kätte paberi ja pliiatsi ning teinud arvutusi selle kohta, kui palju mõtekam on ise asju teha. Rääkimata sellest, et tulemuseks võib olla midagi sellist, mida poest ei saaks ka parema tahtmise juures osta. Kuid kõige olulisem faktor on rahaline võit, üllatuse saamiseks soovitame lugeda artikli lõpuni!



Kõikidele toodetele lisanduvad kulud

Kui me poest midagi ostame, siis kui tihti me tegelikult mõtleme sellele, mis kulutused on selle asja valmistamisega kaasnenud. Kui kõik need kulud ühte ritta seada, siis on nimekiri päris pikk. Iga toote hinna saab teoreetiliselt jagada osadeks, mis koosneb ideest, materjalist, töötundidest, ettevõtte administratiivkuludest, turundusest, reklaamist, pakendamisest, transpordist, vahendajatest, müügitööst, kasumist, maksudest ja mõnikord ka õhust. Kõik need kulud maksab lõpuks kinni ostja.

Aga teeme siinkohal lihtsa näite, kus jätame välja kõik muud kulutused peale töö ja maksude.

Oletame, et meil on kaks naabrimeest, kes mõlemad valmistavad käsitööna täpselt samasuguseid puidust istepinke. Ütleme, et nende nimed on Vahur ja Tarmo. Vahe on aga selles, et Vahur valmistab punaseid toole ja Tarmo siniseid toole. Loome nüüd olukorra, kus Vahur sooviks omale osta sinist tooli ning Tarmo punast, mis tähendab, et nad peavad teineteisele need toolid müüma. Kuigi need toolid on täpselt sarnased, kuid erinevat värvi, siis välistame olukorra, et nad saaks need toolid omavahel vahetada, sest päris elus ju niimoodi kaupa ei tehta.

Ostes on asjad vähemalt kaks korda kallimad

Selleks, et Tarmo saaks pingi müüa Vahurile ja vastupidi on neil vaja registreerida ettevõte ning esitada müügiarve või siis müügitsekk. Oletame, et mõlemad mehed tahavad pingi eest kätte saada 100 eurot. Sellisel juhul tuleb palgakuludeks kokku 176,69 eurot, mis sisaldab järgmist: sotsiaalmaks (33%) 43,51 eurot, töötuskindlustus (3%) 3,96 eurot, kogumispension (2%) 2,64 eurot, tulumaks (21%) 26,58 eurot.

Oletame, et mõlemad mehed soovivad kaubale lisada ka pisikese kasuminumbri, mis oletame on mõlema puhul 3,31 eurot. See teeb kokkuvõttes 180,00 eurot, mis on pingi müügihind ilma käibemaksuta. Sellele tuleb aga lisada käibemaks 20%, mis teeb pingi lõplikuks müügihinnaks 216,00 eurot.

Nüüd tekkisid Vahuril ja Tarmol kahtlused selles osas, kas nad ikka soovivad neid pinke. Sest selleks, et Vahur saaks Tarmolt osta täpselt samasuguse, aga teist värvi pingi nagu ta ise just tegi peab ta ise valmistama ja müüma 2,16 pinki. Miks? Sest Vahur saab oma pingi müügist kätte ainult 100 eurot, kuigi selle müügihind on 216 eurot. Seega, selleks, et Tarmo käest osta pink 216 euroga peab ta selle raha teenimiseks enne valmistama ja müüma üle kahe täpselt samasuguse pingi.

Olukord, mis tundub absurdne

Ehk siis, võib öelda, et sama valem kehtib ükskõik mis kaupadega, sest pole vahet, kas see on pink, laud, kauss, kartul, küpsis, skulptuur või midagi muud. Kui miski on müügil, siis on sellele kõik eelmainitud maksud lisatud. Pole vahet, kas see on füüsiline objekt või teenus.

Kuid eelmainitud näide on ainult kõige lihtsam hinnamudeli kirjeldus. Tuletagem meelde, et lisaks maksudele on toodete hinna sisse kirjutatud ka kõik sellised kulud nagu: idee, materjal, ettevõtte administratiivkulud, turundus, reklaam, pakendamine, transport, vahendajad, müügitöö, kasum, muud maksud ja mõnikord ka õhk. See tähendab, et kui te ostmise asemel valmistaksite midagi ise, siis te olete ennast säästnud sellest, et maksta millegi eest vähemalt üle kahe korra rohkem, kui selle tegemiseks reaalselt materjali ja tööd kulus.

Millal ise teha ja millal mitte?

Kõige lihtsam moodus otsustada seda, kas midagi ise teha või mitte on lähtuda oskustest. Kui teil puuduvad vajalikud oskused millegi tegemiseks, siis ilmselt on mõistlikum see osta. Samas ei tohiks unustada, et kõike saab õppida.

Teine võimalus otsuse tegemiseks on võrrelda enda töötunni hinda selle inimese töötunni hinnaga, mida te soovite osta. Kui teie töötunni hind on väiksem või sama, kui ostetaval teenusel või asjal ning teil on oskused seda ise teha, siis ostes oleks teie rahaline kaotus vähemalt kolm korda suurem kui ise tehes.

Toome siinkohal seina värvimise näite. Oletame, et nii värvija kui ka teie töötunni hind on 10 eurot kätte. Kui te küsiksite ennast töölt vabaks üheks tunniks ning värviks ise seina oleks teie kulu 10 eurot - saamata jäänud palk ühe tunni eest. Kui te telliksite omale töölise, siis oleks teie kulu 17,66 (töölise brutopalk) + 2,33 (firma kasum) + 4,00 (käibemaks) = 24 eurot. Ilmselt oleks kulu suurem, sest siia ei arvestatud töölise transporti, firma kulusid jne. Ehk, sisuliselt on sama palgatasemega töö tellimine kolm korda kallim isegi siis, kui te võtate palgata puhkust ning loobute oma palgast selle töö tegemise ajaks.

Nagu eelnevast selgus, siis tuleks alati põhjalikult kaaluda, kas poleks ehk mõtekas ise paljusid asju ära teha, sest otsustades teenuse või asjade ostmise kasuks võib selle hind kujuneda mitmeid kordi kallimaks kui ise teha.

--